Hallinn, mu kallim, on ääretult hall.

Hallid ta lumetud tänavad.
Hallid ka tolmused majad.
Hallid kõik lehetud puud.
Hallinna hallid ajad.

Ära mind ära siit aja.
Ära mind siia kutsu.
Ära lase mul tulla.
Ära luba mul minna.

Hallinn, mu kallim,
on ääretult hall…

Tõeline usk

Tõeline usk
usu tõeline
uskumisest tõeline
tõdemuses usk
usun tõelisse
tõeusku

Tõde uskumusse
usu tõdemusse
tõde tõelisest
usu uskumisest
tõde
usk
uskuda tõelist
tõeusku

~s~

Kirjutatud 10.dets.08 Usundiloo loengus.

kandlekandjad

kaks kätt kätlevad
koolme kohal kohtuvad
kaabud kasetohusta
karjakepid kuusikusta
karjalised kodulised
kindad kätel kirjulised
kuue kõrval kõrvalised
kallist kangast kallikesed
kandled kaenlas kandilised
kodukohast kullakesed
kandsid kaugele karjamaada

Väävliväetist tikupakist.

Väävliväetid tikuotsad
süttida ei taha.
Niiskusest nad ligunenud,
parem viskan ära -
selle tikupaki
väävliväeti.

Uue tikupaki sahtlist
otsin kiiruga.
Tõmban tiku väävlist
otsa põlema,
süütan küünla
väävlilõhnaga.

Esimene lumi.

Tuul puistab vesiseid
räitsakaid näkku.

Kõrvus kumiseb Priimägi,
ürginimeste kunstist
sõnu, kes ritta seab.
Naeratan.

Jõgi terendab ning kuju
tuttavat justkui näen
kuigi hingelistki pole
sel tänaval.

Vaevalt pöörand kui juba
puistab tuul mind üle
valgete helvestega.
Lumi.

Päris lumi!

Ööülikooli mõtteid ümisen
Priimäe sõnu lauluks
kui juba sean.
Laulangi.

Porilompidest läbi ja
üle hämara silla.
Koju
läbi lume.

Head ööd.
Head und.

krants

majast loivab
silmad kinni
hoopis pime
määrdund krants

karv on kulund
või siis püsti
kõrvast tükk
on puudu tal

vaevu seisab
püsti püsib
peagi kärvab
tänaval

Sügis Tartus…

Kõnnin mööda jõe äärt.
Ikka silla poole,
tasa,
vaikselt,
mõtlikult.
Tõstan aegajalt pilgu,
et näha sinu sügavpruune silmi,
mida tegelikult ei ole.
See on meie sügis -
sinu ja minu.
Minu melanhoolia
ja sinu nukrad silmad.
Jah…
Vaatan üle jõe ja loodan
sind näha teiselpool,
kuid sind pole.
Sa oled tegelikult kuskil mujal.
Vaatan värve,
sügise värve,
mis peegelduvad jõele.
Sügis on igavik.
Vaatan igavikku
ning su silmad peegelduvad sealt vastu.
Igavik on lõputu
sügis.
Melanhoolne.
Jahe tuul puhub kergelt
mu seelikus
ja juustes.
Heidan pilgu üles taevasse.
Samad tähed me kohal särvad.
Ma tean,
et ka sina neid näed,
kuigi sa magad juba arvatavasti.
Lähen tasaselt sammudes üle silla,
astudes hämarale alleele.
Ootan näha sinu silmi,
ent sa ei seisa allee lõpus.
Olen vaid mina ja tuul.
Kastemärg muru
teeb mu jalad märjaks.
Vaatan koltuvaid pärnalehti
ja näen sügist.
Need pruunid silmad.
Nii sügavad.
Tumedad.
Ei,
vaid mu oma peegeldus
porilombil…

Sügis…

Tere, Sügis,
sind tervitan.
Hinge vaikses sopis
rõõmust naeratan.

Harras hämarus,
sul ulatan käe.
hallast valgel murul
kui naerul suil lä’en
sinu igaviku hõngulisse rüppe.

Vana koridor.

Uks kinni. Uks lahti.
Viiv vaikust mu teel.
Möödunud aegade hõng.

Pikk koridor – tühi,
täis ammust mälestust,
kuivand pisaraid ja
vana naeru.

Uks kinni. Uks lahti.
Viimane mõte veel
puhutud kustunud küünlaisse.

Selgitus.

Kui kevadel puhkesid pungad,
lõi siniseks taevakaar.
Lill’õite magusat hurma
sai täis kogu me maa.

Kui’s paberit, pliiatsit, sulge
mul haarata tekkis soov,
kui tol hetkel mõtlesin julgelt
luua luulet, mis kerge ja noor.

Kuid hoides käes lehte puhast
rida kirja panna ei suutnud
Ei tõusnud mõttefööniksit tuhast
ühtki mõtet sulest ei kuhtund.

Ja ma olin kurb, sest väljas kevad
juba õilmitses täies hoos.
Ma nii väga tahtsin luua,
kuid mõte lagunes koost.

Nii mitmed nädalad möödusid,
nädalaist moodustus kuu.
Kõik mu proovingud luhtusid.
Polnud suutnud ma olla loov.

Siis ühel päeval ma linnas
sain kokku sinuga ning
kõndides vaikselt teel
järsku küllastus mu hing.

Nii palju kui tollel õhtul,
polnud ammu kirja pan’d ma.
Mu pikajuukseline muusa,
sind kogu hingest tänama pean.
___________

Ma tahan tänada K.’d, kes suutis minus ärata kirjutamise võimalikkuse kui ma seda üldse niiviisi nimetada saan. Ma olin üle poole aasta olnud sellises rõvedas ja vastikus seisus, kus mu soov kirjutada oli kohutavalt suur, kuid kirja panna ei suutnud ma ridagi. Nüüd eile õhtul kirjutasin ma neli luuletust. Millega ma ise rahule jäin ent mida ma veel parema meelega ei avalda. Ma usun, et varsti panen ma nad siia ülesse kuid mitte veel, lasen enne oma emotsioonidel lahtuda, et siis neid karmima pilguga vaadata ning korrigeerida.
Suur tänu veel kord K.’le. Ma ütleks, et sa oled mulle väga armsaks ja kalliks saanud selle viimase aastaga, kuid ma kardan, et see oleks minust liialt kohatu. Igaljuhul annab sinu harv nägemine mulle inspiratsiooni kirjutada ja sellest mulle piisab täiesti. Veel kord suured tänud.