eelmise kevade hakul
reetsin end punases kleidis
keset puuriita pakul
istudes süües keedist

andsin siis sullegi lusika
nõnda maitsvat moosi
diivanil hiljem muusika
rõõmuks õlut joodi

eilsesse peavalu jäägu
siivutult diivani taga
noored pusivad praegu
uut lautot tinistada

uue päeva hakul
tõstame klaasid pakult

Luunja roosakas kuma
mu akende taga.
Kui’s palavus murdnud
mind jalust on maha,
ei jaksa ma tõusta püsti.

Ei jõua ma kööki,
et vett saaksin keeta.
Mu jalad on nõrgad.
Ma jäen ilma teeta.
Ma köhin end lihtsalt lõhki.

Ei saa ma veel und,
mu pea varsti sureb.
Ei saja veel lund,
ainult vihma sealt tuleb -
nii lõbusalt vastu plekki.

Koduseid hakke ma igatsen,
võõramaa vareseid nähes.
Oma hallikas sulis,
justkui nokiks mu hinge.

Vihma kui sadama hakkab,
kajab kui hakkide kisa.
Vihmas ei ole ju hakke,
kuigi on värvikalt hall.

Koju kui tagasi jõuan,
otsin ma pilguga hakke.
Silmad siis taeva kui pööran -
vaataks otsekui lakke.

Kodus on hallikad hakid,
vahel mu parimad sõbrad.
Üksinda Toomemäel astun,
kui kuulengi nende kisa.

Kuid praegu veel igatsen hakke,
nende heledat kisa.
Võõramaa vareseid nähes
silmi kui poeb pisar.

Vihm sajab, alla
langenud punaseid lehti
riisub sinistes
potikutes mees.

Vihm langemas alla.
Tuul ise puistab lehti
laiali korralikult
riisutuid hunnikuist.

Vana mees, tööst ta väsinud,
reha õlalt risti üle.
Vihmast ta vettinud,
seisatab lävel.

Vihm see sajab alla,
langemas punaseid lehti
tormises tuules taas
pea neid täis on jälle maa…

Kas teadsid, et kirjutad endast -
endast teistele luulet?
Et sugugi mitte vaid endale
ei kirjuta iga päev luulet.

Kui sa vaid mõtleksid ausalt,
kaugemal’ näha sa võiks.
Ehk sa siis viimaks mõistaks,
et luule pole veel kõik…

Kui juba sahtlist väljas,
luule su’st kaugeks jääb.
Ei enam võimu sa halda
tõlgendusteks su luule lä’eb.

Seega vali hoolikalt sõnu,
et vääriti ei mõeldaks su’st.
…
…
Maa on süsimust.
Käes on kevad!

Kriis – maailmas ja minus,
teised on kusagil kaugel.
Kapriis – kaunis ja ilus,
ma viskasin klaasi puruks,

vastu purpurpunast damasti.

Kriis – maailmas ja minus,
ometi tõeseb päike.
Siin samas ja praegu,
ma korjan kilde kokku,

läikivalt punast värvi.

Pimedal ööl, tantsides nugadel,
Surmale ulatan käe.
Viimsele tantsule, vastu koitu,
kui üle saali veel lä’en.

Eal sellel tantsul ei koperda sleppi,
samme ma segi ei sea.
Eal pole muusikat selleks tantsuks,
roostes nugade klõbin vaid maas.

Pimedal ööl, tantsides nugadel,
Surmale ulatan käe.
Viimsele tantsule, vastu koitu,
enne kui koidab päev.

Su silmad,
nii sügavad
ja kauged.
Igatsen
nende puurivat pilku
ja samas
kardan.
Kardan vist üleüldiselt,
sest ma isegi
ei tea,
mida ma täpselt kardan.
Sind vist
aga samas ka mitte.
Ja ma ei suuda leida
julgust,
et sinuga suhelda.
Hoolimata sellest,
et ma kohati
väga tahaks.
Ja alati siis,
kui ma olen
end kokkuvõtnud,
et sinuga suhelda,
siis ma
kas ei julge midagi öelda
või siis ei jõua,
sest sul pole aega
minuga suhelda.
Ja sa oled ainus,
kes suudab mind
alati nutma ajada
ja see järel kohe naerma
või siis vastupidi.
Ja ma mäletan pikka tiiki
ja pinki
ja seda ainsat kallistust.
Ja veel palju,
palju muud.
Miks sa oled nii kauge?
Ma ei mõista.
Mõnikord ma mõtlen,
et äkki ma tegin ise midagi
valesti
aga siis ma mõtlen,
et ma ei saanud midagi
valesti teha.
Või sain?
Ma olen mõnikord
tõesti
liiga jutukas
ja tüütav.
Kindlasti liiga uudishimulik.
Aga samas
ehk oli asi sinus.
Igavik on lõputu.
Võib-olla ma kardan,
sest ma ei tea,
kust jookseb piir.
…
Mida ma sulle üldse
vastama oleks pidanud,
sest vastamata ma
tookord seal ju jätsin?
Ma olin liiga noor,
et midagi vastata.
Olen ehk siiani.
Ma ei oskaks vist praegugi
veel vastata.
Võib-olla aasta-
kahe pärast.
Võib-olla varem.
…
Ära arva,
et ma ei hooli.
Hoolin palju rohkem,
kui sa arvatagi oskad.
…
Oh jah.
…
Kalli.

Kuidas? Kellele? Milleks?

Endale, teisetele, selleks.
Et öelda vaid
surge -
põrgu te minge.

Mina, kuid ammu
oma tee sinna
sillutand olen.

Hah -
teid haledaid naeran.

Hullude hordid
ja hallide koormad.
Sinised soerdid,
punased hoorad.

Need te olete
raskel teel
põrgu.

Ootan teid ees
naerulsui näoga.

Me kasvame põrandast välja -
sirgudes elupuudeks.
Me kasvame põrandast välja
ja saame kellekski uueks.

Me kasvame põrandast välja,
kuid ometi jääme väikseks.
Me kasvame põrandast välja -
me kasvame ükskord suureks.