Taaskor päikese käes.

Musta masenduse piiril
ahastusest halvatud
seal kus pole päiksekiiri
seal kus kõik on valvatud

Sinna satud siis kui väsid
siis kui enam olla ei jõua
vajub jõuetult siis käsi
enam midagi sa ei nõua

Vahel tundub et ei jõua
hingevalust maha vajud
keegi muudkui miskit nõuab
ning siis üksindust sa tajud

Sest et need keda aitad
sind unustavad nad pea
isegi siis kui sind ei näe laita
nad sinust just palju ei pea

Aga see kõik ei loe
sõpru jäeb ikka üks või kaks
need kes sulle moraali ei loe
ning need kes on abiks iga naks

Ning isegi siis kui neid pole
isegi siis on nad siin
ning siis ei ole kõik nõnda kole
ning elu ei tundugi mõttetu piin

Siis vaikselt sa mõttes naeratad
ja meenub kõik mis on elus oln’d hea
ning ilma suurema vaevata
sa pääsedki välja sealt õigepea

Ja taaskord kõnnid päikese käes
kuni jälle masedusse vajud
seniks oled rõõmude imelise väes
ning igaviimnegi kahtlus hajub