Pilvitu öö.

On vaikne, soe ja pilvitu öö
ning üle taeva kaardub linnutee täpiline vöö.
Mustava mere peal veel viimased laevad,
mis väsinult inimesi üle vee veavad.

Siit ülevalt tundub kõik nii kena ja hea
kuid sellest kõigest ma suuremat enam ei pea
Sest see mis on olnud on ammu läinud
ning see mis tuleb on täna ja praegu

Ja selle nimel ma enam tõesti elada ei taha
sest kõik mis on – on nii kole ja paha
Kuid ometi elada tuleb ja peab
ning selle mõttega ma kuidagi end läbi elu vean

Ja siis kui ma seisan siin üleval – eemal
siis avaldab see mulle mõju nii veenvat
ning tahe olla siin ja siia jäeda
on suurem kui mitte olla ja ära minna.